Alfa-lipoehapet on diabeediga seoses uuritud mitme erineva nurga alt. Kuna diabeedi paljudel aspektidel ja diabeedi tavalistel tüsistustel on aluseks oksüdatiivne stress, on see võimas antioksüdant olnud kandidaat insuliinitundlikkuse, arterite ja veresoonte kahjustamise ning närvikahjustuste parandamiseks.
Mõned uuringud on tegelikult näidanud insuliinitundlikkuse, rakkudesse glükoosi omastamise ja A1C taseme paranemist patsientidel, keda raviti alfa-lipoehappe suurema annusega. Kõige selgem kasu on aga olnud diabeetilise neuropaatia ehk närvivalu sümptomite vähendamisel.
Näiteks Saksamaal kasutatakse neuropaatia raviks rutiinselt suuri annuseid alfa-lipoehapet. Kahjuks on diabeediga seotud probleemide paranemine kõige tõhusam, kui ühendit manustatakse intravenoosselt, ja vähem tõhusad, kui seda võetakse pillina.
Alfa-lipoehape on ainulaadne antioksüdant, kuna see lahustub – lahustub – nii vees kui ka rasvas. Molekul tuvastati 1950. aastate alguses kasvufaktorist, mis oli varem tuntud kui p o t a , mis on mõne bakteri kasvamiseks vajalik kartuliekstrakt. Alfa-lipoehape osaleb ka energiatsüklis, kus toodetakse energiamolekuli adenosiintrifosfaati, ja näib aitavat taastada vitamiinide antioksüdante.
Alfalipoehapet sisaldavate toiduainete hulka kuuluvad kartul, tomat, spargelkapsas, spinat, rooskapsas, punane liha, maks ja õllepärm. Teie keha võib toota alfa-lipoehapet ja toidust või toidulisanditest ei ole kehtestatud soovitatavat päevatarbimist. Kui teie arst ei soovita toidulisandit või nõustub teie kavatsusega seda antioksüdanti täiendada, on teie parim strateegia, nagu alati, süüa dieeti, mis sisaldab palju erinevaid toite, eriti köögivilju.