9 asja, mida targad vanemad ei tohiks lastel keelata
Lapse iseseisvus kasvab turvalistest valikutest. Loe, mida tasub lubada, kuidas kuulata tundeid ja uudishimu ning seada samal ajal selgeid piire.
Küünte närimine on lastel sage korduv harjumus. See võib tekkida märkamatult, näiteks televiisorit vaadates, õppides, oodates või igavledes. Mõni laps närib küüsi pingelisel hetkel, sest korduv liigutus võib pakkuda lühiajalist rahunemist. Teise lapse puhul ei pruugi vanem selget põhjust märgata. Harjumuse põhjus ei ole alati teada ning küünte närimine üksi ei tõenda ärevushäiret ega muud diagnoosi.
Ameerika Pediaatriaakadeemia lastevanematele mõeldud ülevaade kirjeldab küünte närimist ühe tavapärase eneserahustava harjumusena ja märgib, et selle sagedus võib ajas kõikuda. Dermatoloogid juhivad tähelepanu, et korduv närimine võib vigastada küünt ümbritsevat nahka ning suurendada põletiku või nakkuse ohtu. Need on üldised juhised, mitte hinnang konkreetse lapse tervisele.
Alusta neutraalse tähelepanekuga, mitte noomimisega. Võid öelda: „Märkasin, et su käsi läks jälle suu juurde. Kas sa ise panid seda tähele?” Küsi, millal see tavaliselt juhtub ja mida laps sel hetkel tunneb. Kuula ilma ülekuulamiseta. Kui harjumus on automaatne, ei pruugi laps ise seda märgatagi. Korduv keelamine, naljatamine või karistamine võib lisada pinget ning muuta koostöö raskemaks.
Jälgige mõne päeva jooksul, mis toimub vahetult enne küünte närimist: kas laps loeb, mängib, ootab, muretseb või on väsinud? Eesmärk pole last pidevalt valvata, vaid leida võimalikud mustrid. Kui närimine sageneb kindlas olukorras, saab proovida just seal toetust lisada, näiteks teha enne kontrolltööd lühike paus või pakkuda autosõidul kätele tegevust. Põhjus võib jääda ebaselgeks ja see ei tähenda, et vanem oleks midagi valesti teinud.
Hoidke küüned parajalt lühikesed ning viilige teravad servad siledaks, et oleks vähem lahtist serva, mida närida. Laske lapsel valida kätele sobiv alternatiiv, näiteks stressipall, voolimismass või väike mänguasi. Õppimise või ekraaniaja ajal võib kokkulepe olla, et laps hoiab eset käes. Asendus peab olema mugav ja ohutu ning laps peaks ise selles kokkuleppes osalema.
Kui laps tahab harjumusest loobuda, leppige kokku väike ja saavutatav eesmärk, näiteks üks kindel õhtu või tegevus, mil ta proovib küüsi mitte närida. Märka pingutust ja edusamme, mitte ainult täiuslikku tulemust. Tunnustus võib olla ühine tegevus või lihtne kiitus. Kui harjumus taastub, alustage rahulikult uuesti; tagasilöök ei tähenda läbikukkumist.
Mõru maitsega küüntele mõeldud vahend võib mõnele lapsele olla meeldetuletus, kuid selle mõju ei ole kindel. Ameerika Pediaatriaakadeemia märgib, et selliste käsimüügivahendite edukus on suhteliselt väike ning laps peab ise tahtma neid proovida. Lugege konkreetse toote juhendit, kontrollige vanusesobivust ja küsige vajadusel apteekrilt või arstilt. Ärge kasutage toodet, kui lapsel on nahaärritus, allergia või ta ei soovi seda. Väikelapse puhul tuleb eriti arvestada, et käed satuvad sageli suhu.
Ärge määrige lapse küüntele teravaid koduseid aineid ega kasutage häbistavaid või hirmutavaid võtteid. Eesmärk on aidata lapsel harjumust märgata ja leida talle sobivam viis käte tegevuses hoidmiseks, mitte sundida teda iga hinna eest lõpetama.
Kui küüneümbruse nahk muutub valusaks, punetavaks, tursunuks või soojaks, tekib mäda või lapsel on palavik, küsige kiiresti nõu perearstilt või muult tervishoiutöötajalt. Need nähud võivad viidata põletikule. NHS soovitab pöörduda arsti poole, kui küüne ümbrus on valulik, punane, paistes ja soe. Ärge pigistage põletikulist kohta ise läbi.
Arutage harjumust perearstiga ka siis, kui laps kahjustab küüsi või nahka korduvalt, tunneb selle pärast suurt häbi või ärevust või kui samaaegselt esineb muid muresid, mis segavad und, kooliskäimist või igapäevaelu. Arst saab hinnata olukorda ja soovitada, kas piisab jälgimisest või vajab laps lisatuge. Üksnes küünte närimise põhjal ei saa põhjust kindlaks teha.
Lapse iseseisvus kasvab turvalistest valikutest. Loe, mida tasub lubada, kuidas kuulata tundeid ja uudishimu ning seada samal ajal selgeid piire.
Loe, miks võib kuueaastase lapse käitumine muutuda ning kuidas aidata toime tulla trotsi, jonni ja kooliga seotud raskustega rahulikult ja kindlalt.
Lapse küünte närimine võib olla harjumus või viis pinget leevendada. Vaata, kuidas last rahulikult toetada ja millal küsida nõu perearstilt.
Loe, kuidas leevendada haige beebi nohu ja palavikku, pakkuda talle vedelikku ning märgata ohumärke, mille korral tuleb kiiresti arstilt abi küsida.
Uuri, millal lapsele kala ja karpe tutvustada, kuidas neid ohutult valmistada ning millised allergianähud vajavad kiiret arstiabi ja millal abi otsida.
Lapse hambaarstihirm võib tuleneda teadmatusest või varasemast kogemusest. Vaata, kuidas teda enne visiiti ja hambaarstitoolis rahulikult toetada.
Muutuv ilm ja paljud muud tegurid võivad muuta beebi huuled kuivaks, huuled isegi lõheneda, muutes need ebamugavaks ja valusaks.
Hambumuspalaviku kõige levinumad sümptomid on ärrituvus, söötmisest keeldumine või rinna või nibu hammustamine pudeli toitmise korral, isutus ja isegi mõnel hammaste tulekuga lapsel on kerge palavik.
8-kuused beebid on väga aktiivsed ja tahavad kõike ümbritsevat uurida. Teie laps arendab sel perioodil ka palju uusi oskusi, sealhulgas toitumise ja arengu aspektid.
aFamilyToday Health – Imikutel esinev soor (soor) on väga levinud. Kui seda ei tuvastata ega ravita õigeaegselt, mõjutab see negatiivselt lapse tervist.